HEPADNAVIIRUSED

Virioon, genoom ja valgud
Haigused ja levik
Hepatiit delta viirus

Siia gruppi kuulub üks DNAd sisaldav hepatiidiviirus: Hepatiit B viirus. Ülejäänud hepatiidiviirused sisaldavad RNA genoomi. Seda viirust nimetatakse ka seerumhepatiidi viiruseks kuna ta levib vere kaudu ja pika latentsiga hepatiidiviiruseks. Viiruse kõige iseloomulikumaks iseloomujooneks on paljunemine RNA vahevormi kaudu.
Samasugused hepatiidiviirused on avastatud ka partidel (DHV), koopaoravatel (GSHV), ümisejatel (WHV).

Virioon

See viirus avastati 1963 a. Austraalia aborigeenidel kel oli maksapõletik. Täpsemalt avastati kõigepealt tema viriooni pinnal asuv valk nn. Hepatiit B surface Antigen (HBsAg). Hiljem avastati, et see antigeen pärines viiruselt ja praeguse ajani on selle antigeeni esinemine veres peamiseks diagnostiliseks markeriks. Virioonil on mitu erinevat vormi. Korralikud virioonid (1/10000 kõigist virioonidest) koosnevad ikosaeedrilisest kapsiidist e. tuumast, mis koosneb HBcAg-st ja lipiidsest kestast, mis sisaldab HBsAg. Neid 42 nm läbimõõduga infektsiooseid partikleid nimetatakse Dane'i osakesteks vastavalt nende avastajale. Mitteinfektsioossed partiklid on 22 nm suurused kerakesed v6i 22-200nm suurused kepikesed. Viriooni sees on kaksikahelaline DNA ja replikatsiooniks vajalik polümeraas. Virioon on suhteliselt stabiilne.

Viiruse genoom ja valgud

Viriooni sees oleva DNA replikatsioon pole lõpetatud. Ta on rõngasja kujuga, kuid kovalentselt kokku ligeerimata. Otstes lühikesed kordusjärjestused (DS1,DS2). Pikkus 3.2 kb, seega lühim DNA viirustest. Polümeraas on liitvalk, mis sisaldab DNA polümeraasi, pöördtranskriptaasi, RNaas H, ja praimervalgu aktiivsusi. Hepatiit B pinnaantigeen HBsAg on lipiidkesta oluline koostisosa, teda valmistatakse kolmes eri pikkuses (small, middle, large), kuid kõik on laias laastus ühe funktsiooniga. Hepatiit B tuumaantigeen e. kapsiidiantigeen HBcAg on kapsiidi koostisosa. Osa temast valmistatakse sekreteeritava vormina, HBeAg, mille funktsioon pole selge. Hepatiit B x-valk on ebaselge mehhanismi ja funktsiooniga rakuliste ja viiruse geenide aktivaator.

Elutsükkel

Rakku jõudes lõpetatakse viriooni sees pooleliolev DNA süntees. Tuumas sünteesitakse genoomi alguses olevalt promootorilt genoomne +mRNA, mis pakitakse kapsiididesse ja väljub tuumast. Enne kui virioon väljub rakust, tehakse tema sees sellest RNAst +DNA ahel, mille praimeerib polümeraasi molekul oma praimervalgu (TP) aktiivsusega. Kohe sünteesitakse ka teine DNA ahel, mille praimeerib viiruse otsast tehtud lühike RNA jupp. Rakust väljumisel omandab kapsiid lipiidkesta koos HBsAg-ga.
Rõngasjas molekul võib rakus olla 10-50 koopiana, pikemaajalise nakkuse puhul on ta enamasti kromosoomi integreerunud.

Haigused

Peamine haigus, mida HBV põhjustab, on maksapõletik. Enamasti on lühiajaline, kuid 5-10% inimestest jääb krooniliseks. Krooniline põletik võib omakorda olla aktiivne (kaasneb tsirroos) või väheaktiivne, ilma haigusnähtudeta (persistentne). Põletikuga võivad kaasneda maksarakkude nekroosi nähtused koos alaniinaminotransferaasi (AAT) tekkimisega verre. Rakkude kahjustumist ei põhjusta viirus otseselt, vaid see on pigem seotud raku välismembraani koguneva HBsAg ja organismi CTL immuunvastusega nende vastu. Noorematel inimestel kulgeb haigus enamasti kergemalt.
Hepatiit B viiruse kandjatel on suhteliselt suur risk (~200 korda suurem kui teistel inimestel) haigestuda HCC e. maksavähki. Haigus ilmneb tavaliselt 30 aastast pärast esmast nakatumist, ilmselt on vajalikud kofaktorid (alkohol, hallituse aflatoksiinid). Kasvajas säilib viiruse geenide ekspressioon, viirus ise on tavaliselt integreerunud. Arvatakse et peasüüdlane transformatsioonil on viiruse x-valk.

Levik

Hepatiit B viirus levib inimeste juhuslikul kokkupuutel nakatunud inimeste verega. Samuti on võimalik viiruse ülekanne seksuaalselt, eriti homoseksuaalselt. Teatud tõenäosus on viiruse kandumiseks emalt lapsele transplatsentaalselt. On esinenud ka sporaadilisi nakatumisi viirusega saastunud verega vereülekannete tõttu või saastunud hemofiilia ravimite tõttu. Arengumaades, kus viirus on sagedasem, toimub nakatumine juba varases eas, arenenud riikides sageli keskeas. Paar protsenti inimestest on igal pool maailmas nakatunud, rohkem Kesk- ja Lõuna-Aafrikas, Kagu-Aasias (kuni 50%). Kroonilise nakkuse tüüpilisteks sümptomiteks on alkoholitaluvuse vähenemine, väsimus, ebamugavustunne kõhus. Vaktsiinid Hepatiit B viiruse vastu on olemas, kuid nad on liiga kallid, et leida ülemaailmset kasutamist. USAs on plaanis lisada HBV vastane vaktsiin DLT vaktsiini koostisesse massiliseks vaktsineerimiseks.

Hepatiit delta-agent

Hepatiit delta viirus on parasiitviirus, mis kasutab ära nii raku ensüüme kui Hepatiit B viirust. Ta on pooleldi ühe- pooleldi kaheahelalise genoomiga rõngasjas RNA viirus. Genoomi pikkus on 1700 nt. Sarnaneb taimsete satelliitviirustega. Ta kodeerib ühelt geenilt kahte valku s.o. suurt ja väikest Delta antigeeni, mis aitab tal viia oma genoomi tuuma ja reguleerida enda replikatsiooni. Virioon koosneb suurest Delta antigeenist, mis on pakitud membraani koos Hepatiit B s antigeeniga. Ta on tuumas u. 300 000 koopiana, kus toimub tema replikatsioon raku RNA polümeraas II poolt. Replikatsioonil tekkivad konkatemeerid lahutatakse genoomi ribosüümse aktiivsusega. Kahe Delta antigeeni omavahelist suhet muudab viirus RNA editeerimise kaudu.
Viirus avastati 1977 Itaalias. Ta on levinud peamiselt Vahemeremaades+ riskirühmadel üle kogu maailma. Levib analoogselt Hepatiit B viirusega. HDV nakatab alati samu rakke nagu HBVgi, kuigi rakuline keskkond teda ei limiteeri. HBV+HDVga nakatunud inimestel on esmane maksapõletik tavaliselt ägedam kui ainult HBVga nakatunutel.