PARVOVIIRUSED
Virioon
Genoom
Elutsükkel
Haigused
Levik
Putukate parvoviirused
Avastati 1959 rottidel (Rat Virus). Praeguseks on leitud ka inimese, lehmade, kanade, hiire, kasside, koerte,
naaritsate PV.
Väiksed DNA viirused, üheahelalise lineaarse DNAga. Parvoviirused jagunevad kolmeks:
1) autonoomsed parvoviirused - DNA
2) sôltuvad parvoviirused ehk dependoviirused (AAV) +/- DNA
3) putukate parvoviirused ehk densoviirused ->+ DNA
Väike, 18-26nm läbimôôduga ikosaeeder. Kõige väiksema kapsiidiga viirus üldse. 60 kapsomeeri.
Virioonil on suhteliselt suur ujuvtihedus. Virioonid on stabiilsed keskkonnatingimuste suhtes.
DNA ligi 5000 nukleotiidi pikk. Sisaldab kahte geeni: rep ja cap. cap geenist tehakse kolme kapsiidivalku
VP1-3, rep geenist tehtavad valgud on vajalikud viiruse DNA replikatsiooniks. Lineaarse genoomi otstes
on 120-300bp pikkused pöördkordusjärjestused (ITR).
Autonoomsed parvoviirused esinevad mitmetel loomadel, näiteks hiirtel, koertel jt., sh. inimestel. Need ei
vaja rakkudes paljunemiseks helperviirust, muidu on sarnased dependoviirustega.
Dependoviirused on parvoviirustest kôige paremini uuritud. Nende tüüpiline esindaja on
Adenoassociated Virus (AAV). Need viirused vajavad rakus paljunemiseks teise viiruse (tavaliselt adeno-
vôi herpesviiruse) juuresolekut.
Promootorite arv ühest (B19) kuni kolmeni. Promootorid pole rangelt jagatavad Early või Late promootoriteks.
Viiruse replikatsioon ja pakkimine toimub tuumas. Replikatsiooniks vajalikud järjestused paiknevad
otstes ITRides. See on vôimeline moodustama T-kujulise palindroomi ja selle käigus tagasipöörduv DNA
3'ots on praimeriks teise ahela DNA sünteesiks. DNA sünteesi viivad läbi raku DNA polümeraasid,
viiruse rep- valgud aitavad lahti lõigata sünteesitud DNA ahelaid ja lahti keerutada otste palindroome.
Helperviirust (adenoviirust) on vaja parvoviiruse geenide transkriptsiooniks ja raku jagunemise soodusta-
miseks. Väikeste viirustena ei kodeeri nad onkogeene ja seetõttu vajavad autonoomsed parvoviirused
nakatamiseks jagunevaid rakke. Kui helperviiruseks on herpesviirus, kasutab parvoviirus oma genoomi
replikatsiooniks ka herpesviiruse DNA-polümeraasi jt. replikatsioonivalke.
Helperviiruse puudumisel integreerub AAV suure tôenäosusega (60- 70%) kindlasse kohta raku
kromosoomis (19q). Kui rakk hiljem nakatub helperviirusega, vôib AAV genoomist jälle välja tulla. Seda
vôib vaadelda kui omapärast latentsuse vormi.
P.S. Ka VPdel on roll infektsioonis- seda näitab infektsiooni/transfektsiooni efektiivsuste suhe.
Nakatumine võib toimuda ka transfekteerimisel viiruse genoomi sisaldava plasmiidse DNAga.
Inimese dependoviirus AAV inhibeerib teiste viiruste paljunemist ja kasvajate teket peremeesorganismil.
AAV otseselt haigusi ei tekita, on ainult parasiit. Kasutatav integreerumisvektorina.
Autonoomsed papilloomiviirused on väga liigispetsiifilised (kass-koer ei nakka). Sagedamini
kahjustatavad rakutüübid on sooleepiteel, vereloomesüsteem, looterakud. Latensed faasi ei täheldata.
Inimese parvoviirus B19 nakatab inimesi kogu maailmas (80%). Nakatumine tavaliselt juba lapseeas.
Tekib lühiajaline kurgupõletik, millega kaasneb põskede ketendud ja punetus. Mõnedel lühiajaline (7p.)
aneemia, kuna viirus nakatab erütrotsüütide eellasi. Raseda naise haigestumisega võib kaasneda loote
rakkude nakatumine (neist u.10%ga kaasneb loote kahjustumine või abort).
Koerte PV tekitab noortel kutsikatel ägedat surmaga lõppevat südamelihase põletikku; vanemate koerte
nakatamisel soolepõletikku ja kõhulahtisust. Harvem tekib leukopeenia e. valgete vereliblede vähesus.
Kasside PV tekitab erilisi koordinatsioonihäireid või leukopeeniat, kaasneb roidumus jne. Kasse ja
koeri saab vaktsineerida PV vastu.
Sigade PV tekitab peamiselt lootekahjustusi e. SMEDI (stillbirth, mummification, embryonic death,
infantility).
Lehmade PV põhjustab kogu kirjeldatud haiguste spektrit.
Naaritsatel on kahte sorti PVsid: Mink Enteritis Virus tekitab soolepõletikku, Aleutian Disease Virus pika
peiteajaga kopsupõletikku või neerupõletikku koos neerupuudulikkusega.
Hanede PV põhjustab kõrge mortaalsusega kõhulahtisust ja maksapõletikku.
Hiirte ja rottide parvoviirused Minute Virus of Mice ja Rat Virus ei põhjusta neil märkimisväärseid
haigusi.
Parvoviirused levivad:
1) piisknakkusega (B19)
2) kakaga (loomadel)
3) seksuaalselt (kultidel, emistel)
4) läbi platsenta
Levik on efektiivne ja nakkused korduvad epideemiatena 4-5 aasta tagant.
Putukate Densonukleoosi Viirused moodustavad täiesti omaette grupi, kuid on üldjoontes sarnased.
rep ja cap geenide transkriptsioon võib olla eri ahelate pealt. Nakatavad liblikaröövikuid, liblikaid,
kahetiivalisi, kiile.
Mõned paljunevad paljudes kudedes, mõned ainult soolerakkudes. Nakatunud rakkude tuumad täituvad
viiruse kristallidega, lüüsuvad 5-10 päeva jooksul, mille järel putukas sureb.
Selgroogsete rakke ei nakata.
Algselt leiti siidiussidel, võimalik on kasutada ka kahjurite hävitamiseks. Virioon on väga UV tundlik,
seetõttu peab kasutama nakatatud kamikadze-röövikuid.